Ta laulis, laulis nagu ingel, selle silal ääre peal. Vaatas korra alla ja laulis edasi, see kõik oli nii ilus, just nagu unenäos.
Kuid siis, kõik muutus, ta hakkas ennast kummardama ja kukkus üle silal ääre, mu süda jättis selle viie sekundi jooksul 100 lööki vahele ja muutus ka 100 korda kiiremaks.
Aga ta ei puudutanud vett. Ta oli kadunud enne veega kokkupuutumist. Järgmisel hetkel tundis kuidas miski mu kuklasse hingas, see oli soe mitte jälk ja surmav, sama soe kui elu ise. Keerasin ümber ja nägin seda sama inimest seal, kes just hetk tagasi oli sillalt ennast kukkuda lasknud.
Kuidas ta sai seal seista ? Miks ta surnud ei olnud? Need küsimused põiklesid mu peas, kuni üks sai minust võitu."Ku-ku-kuidas?" ei saanud ma küsimata jätta. Ta vastas kui ingli huulilt :"Kuidas? Seda ei anna seletada ,aga kui sa enesesse usud on kõik võialik, ei tohi kotada usku, sest siis kaod ka sina."
Pilgutasin korra silmi a läinud ta oligi. Mulle jõudis alles hiljem kohale mida ta mõtles.
He change my hole life.